Mina ja mu sõbrad oleme üsna imelikud.

Tere tere kõik see pere. Aega on nüüd läinud, aga leidsin väheke mahti teid toimuvaga kurssi viia. Ega otsest uudist midagi pole. Fataalsed kaod puuduvad. Kuid üks lahe uudis on. Käisime paar päeva tagasi pirital jalutamas ja leidsime muinasjutulise koha. Peale seda oleme käind seal niisama õlle libistamas päris mitu korda. Asi on nimelt selles, et nii mina, Aksin, Räpp ja teised sõbrad hindame loodust, rahu ja vaikust. Kui esimest korda sinna sattusime, oli kõigil, et ohoo sigaäge, saab betoondžunlist minema. Ja nüüdseks ikka käime seal  Pirita jõe kaldal üsna tihti. Seal on kõik oloemas. Pardipered sulistavad oma väikeste ducklingidega mööda, kalad viskavad sulpsu, saab ujuda ja grillida.Õhtuti vesi aurab...

MÕNUS! Nüüd hiljuti vahetasin rattal tagumise sisekummi ka ära ja vuran sellega ringi. Jälle üks linnuke kirjas. Ahjaa, sain mereakadeemia merekooli sisse! Fuckyea...   Aga nüüd mõistujuttu kah natuke. Ma  hakkasin täna sellele mõtlema, et miks enamus noored linna tulevad. Mina tulin siia puhtalt töö pärast, aga on paljusi, keda huvitab ainult melu. Kas mina ja mu sõpruskond oleme äkki nii vanbaks jäänd, et hindame selliseid asju, nagu loodus, rahu jne? Või tuleneb see hoopis kuidagi mentaliteedist? Või hoopis tänau suurele kogemustepagasile ja möödunud metsikule elule? Võta sa nüüd kinni, aga hing on ka rahul, kui veedad kaunis kohas aega, kasvõi õlut lürpides!