Ja nii see algab....

Tere-tere kõik see pere. Täna tekkis idee proovida blogimist. Ma pole küll teab mis osav sõnaseadja, kuid tekkis tahtmine ennast väljendada. Mine tea, äkki tuleb ka kirjandi kirjutamisele kasuks. Nimelt olen 25, aga käin ikka koolis... täpsemalt õhtukas. Nooremana polnud eriti mõitsust peas ja gümnaasiumi lõpetamine tundus üsna mõtetu tegevus. Et fakk, minust ju raketiteadlast ei tule. Nüüd natukene muigan selle jutu peale.

Meenutus hambutust naeratusest

Tagantjärele tarkus. Siiski ma ei näe probleemi. Nüüdseks olen elu näind nii ühelt ja teiselt poolt ja suudan oma arvamust avaldada.Süüa tehes jõudsin järeldusele-ma ei viitsi enam jotada. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Õnneks ei tulnud see idee NÖ šokiga. Ei avastanud end kuskil võõras linnas põõsast verd ropsimas(nagu tegin siis, kui olin 16),vaid see toob kaasa arusaamatusi mu teise poolega. Või siis haiglaaega. See aasta olen suutnud täis peaga hambad puruks kukkuda ja paremas jalas mitu luud katki teha. Ma tean seda mälus peaga samamoodi, kuid kui terve mõistus hakkab kuskilt tagumisest ajusopist vaikselt hüüdma, siis üsna kiiiresti saab see summutatud nt motörheadi looga "Rock Out"
Vajan kiiresti hobi :D