Heategu vol 1 (to be continued....)

Eilne päev oli sigatore. Marilin kutsus kaasa koerte varjupaika penidega jalutama. Ma olin põhimõtteliselt kohe nõus, sest mulle meeldivad loomad. Nii elusad, kui ka võiku peal. Uskumatul kombel suutis see inimene kaasa moosida veel 3 pihvi, nii et meid oli kokku lausa 5. Muidugi suutis üks hilineda ja jäime bussist maha. Polnud viga, hüppasime 5 peale ja tuli ainult nati rohkem kõmpida. Lähened sellele kohale oli juba kuulda koerte klähvimist. Mina, kes varjupaikade osas olin süütu, ei teadnud tegelikult sittagi, mida arvata. Kuid polnud hullu. Mingid bürokraatiarattakesed läbitud saime valida omale kaaslase. Mitte nagu suusabaasi tantsupeol, vaid natuke teisiti. Nimelt seal on sigapalju puure, kus need õnnetud hinged veedavad oma viimaseid maiseid päevi. Inimesi nähes reageerivad nad erinevalt. Mõni hakkab rämedalt haukuma, mõni liputab saba, mõned lähevad lihtsalt pööraseks. Endale jäi silma kaks elukat. Üks oli selline noorem, must ja hästi armsa näoga. Teine oli kõige viimases puuris kõige kaugemas otsas. Oli selline veits tuustiline, vanem ja hallika karvaga. Me saime selle viimase variandi. Ülilahe oli. Alguses pasandas ja tiris rämedalt. Ma mõistsin teda, Oleks ma tema asemel puuris, ma ootaks, kui tekiks võimalus oma jalutajatel kõri läbi närida ja siis metsa pageda. Aga tema oli lihtsalt õnnelik. Kordamööda hoidsime rihma ja kulgesime. Kaks asja oli üllatav. Esiteks peni kartis järvelainet ja teiseks pulgast oli tal täiesti pohhui. Loobi,sülita ja tee mitu imetrikki veel, koer isegi ei viitsinud vaadata. Loobusime sellest pulgamõttest. Möllasime temaga umbes tunnikese ja natuke peale. Oli aeg tagasi minna. Kas te teate, mis on maailma siteim tunne. See kui sa sulged nende kurbade silmade ees puuriukse ja keerad selja, sest otsa vaadates tuleks vist pisar silmanurgast välja. Selle kõrval on afganistanis inimestest verist lihamassi tekitada köömes. Keda kepivad mingid rändom inimesed? Nimetage sotsiopaadiks või kelleks tahes. Loomad on etemad. Vähesed inimesed on nii siirad. Nagu see tarkusetera, et kes on inimese parim sõber? Võta koer ja naine, pane 3 tunniks pagasnikusse kinni ja kellel on sind nähes hea meel? Ma pole naistevihkaja ega koertevihkaja. Lihtsalt selline jutt on liikvel. Peale seda käisime Mariliniga ta ema juures söömas. Sigahea kartulipudru ja kohv oli. Ta ema on üpris naljakas. Tal oli mingi vinge ööbikuvile. Kuigi ma samal ajal pasandasin, kuulsin, et ta võlus jah sellest õige hääle välja. Loomulikult oli tarvis heategu tähistada ja asi lõppes hommikuni peekris. Ma olen enda üle uhke (natukene). Kui on mingit tegevust, siis otseselt ei tunnegi seda roppu igatsust, mis Ellu järgi karjub. Kurat, ma just kujutasin ette ta lõhna ja tisse. Fakk it, kaissu tahaks. Õnneks varsti saab.

P.S Pühapäeval vist uuesti, siis teen lontudest fotosüüdistusi ka.

Sest nagu mulle öeldi, kui sul sündmuse kohta pilti pole, pole midagi olnud. Näed sa siis, iga päev saan targemaks.