Eile tekkis hirmus isu minna jalutama kuhugi, kus oleks betooni asemel rohelus. Kära asemel loodushääled. Rõdul suitsu tehes tundus see veel parem idee, kuna ilm oli kah selline sumbune ja tuuline. Polegi ammu oma jalgu perse alt välja võtnud. Ja et see jalutamine niisama gei ei tunduks, ladusin seljakoti tavaari täis. Kotti mahtus mu airsofti AK-74M, termos, fotokas, lebomatt, küünal, köis, matšeete, sall, ekspanderkummid, koormakile, tikud, vesi jne... Loomulikult pooli asju ei läinud vaja, aga noh, treeningu ja valmisoleku mõttes. End siis korralikult sõjaväekraami sisse ära polsterdanud, haarasin õnge näppu, tegin Ellule musi ja teekond võis alata.Saades lasna betoonist natuke kaugemale, tundsin kuidas meeleolu läheb heaks. Jõudsin Pirita matkaradade lähedusse.
Näete, polegi sügis nii hull. Täitsa äge oli tatsuda mööda jõeäärt. Teepeal nägin päris ägedaid objekte. Nägin puud, kuhu keegi oli ümmarguse pesaaugu teinud. Nagu multikates. Ja mingit koopataolist asjandust ka. Järgmine kord teen paremad pildid. Hetkel suht jamalt välja kukkunud. Või noh, tehnilised viperused oleks õigem öelda. Nimelt hakkasin kasutama äppi nimega Mapmyhike. Muidu igati tore, kuid kui see on telefonis aktiivne, siis kõik pildid, mis ma samal ajal teen, ta lükkab need üles oma lehele ja telefoni neid alles ei jäta. Nüüd võtsin õnneks selle maha. Kui olin leidnud jõe ääres igati ägeda koha, otsisin ussi, panin konksu otsa ja viskasin jõkke raisa. Las liguneb. Seejärel hakkasin oma airsofti sihikuid sisse laskma. Plaan on panna kokku airsoftteam, kes keskendub sissivõitluse taktikale. Sigapõnevam, kui niisama rambotada. Ritva veel mittu korda sättides, leidsin jõeäärsest mudast sellise toreda eluka
Jah eluka, sest seda üles korjates ja uurides leidsin, et mingi mollusk elab veel selles karbis. Selliseid olen väiksemaid näind, kuid antud isend oli ca tikutoosi suurune. Panin ta tagasi oma kohale, las elutseb. Mitme tunni möödudes pidin tunnistama, et tollel päeval polnud kalaõnne. Pardid ainult näitasid perset ja prääksusid.
Viskasin neile oma viimased saiakuubikud ja hakkasin kodu poole tammuma.Tagasi jõudsin alles pimedas Pean ausalt tunnistama, pole pikemat aega nii ägedat, samas rahustavat päeva olnud. Nii et kellel soov matkata, võtku ühendust. Ma oleks käpp!
No comments:
Post a Comment