21.06

20.06

11.06-19.06

He is ALIVE

Üritan oma blogi ellu äratada. Plaan teha päevas vähemalt 1 pilt ja kuidagi üles panna, aga seoses neti puudusega saab olema huvitav. Hetkel paar klõpsatust tagantjärgi, mis iseloomustavad viimaseid päevi.

Vot nii käiakse puhkusel raisk!

Hea nähtavus

Heategu vol 1 (to be continued....)

Eilne päev oli sigatore. Marilin kutsus kaasa koerte varjupaika penidega jalutama. Ma olin põhimõtteliselt kohe nõus, sest mulle meeldivad loomad. Nii elusad, kui ka võiku peal. Uskumatul kombel suutis see inimene kaasa moosida veel 3 pihvi, nii et meid oli kokku lausa 5. Muidugi suutis üks hilineda ja jäime bussist maha. Polnud viga, hüppasime 5 peale ja tuli ainult nati rohkem kõmpida. Lähened sellele kohale oli juba kuulda koerte klähvimist. Mina, kes varjupaikade osas olin süütu, ei teadnud tegelikult sittagi, mida arvata. Kuid polnud hullu. Mingid bürokraatiarattakesed läbitud saime valida omale kaaslase. Mitte nagu suusabaasi tantsupeol, vaid natuke teisiti. Nimelt seal on sigapalju puure, kus need õnnetud hinged veedavad oma viimaseid maiseid päevi. Inimesi nähes reageerivad nad erinevalt. Mõni hakkab rämedalt haukuma, mõni liputab saba, mõned lähevad lihtsalt pööraseks. Endale jäi silma kaks elukat. Üks oli selline noorem, must ja hästi armsa näoga. Teine oli kõige viimases puuris kõige kaugemas otsas. Oli selline veits tuustiline, vanem ja hallika karvaga. Me saime selle viimase variandi. Ülilahe oli. Alguses pasandas ja tiris rämedalt. Ma mõistsin teda, Oleks ma tema asemel puuris, ma ootaks, kui tekiks võimalus oma jalutajatel kõri läbi närida ja siis metsa pageda. Aga tema oli lihtsalt õnnelik. Kordamööda hoidsime rihma ja kulgesime. Kaks asja oli üllatav. Esiteks peni kartis järvelainet ja teiseks pulgast oli tal täiesti pohhui. Loobi,sülita ja tee mitu imetrikki veel, koer isegi ei viitsinud vaadata. Loobusime sellest pulgamõttest. Möllasime temaga umbes tunnikese ja natuke peale. Oli aeg tagasi minna. Kas te teate, mis on maailma siteim tunne. See kui sa sulged nende kurbade silmade ees puuriukse ja keerad selja, sest otsa vaadates tuleks vist pisar silmanurgast välja. Selle kõrval on afganistanis inimestest verist lihamassi tekitada köömes. Keda kepivad mingid rändom inimesed? Nimetage sotsiopaadiks või kelleks tahes. Loomad on etemad. Vähesed inimesed on nii siirad. Nagu see tarkusetera, et kes on inimese parim sõber? Võta koer ja naine, pane 3 tunniks pagasnikusse kinni ja kellel on sind nähes hea meel? Ma pole naistevihkaja ega koertevihkaja. Lihtsalt selline jutt on liikvel. Peale seda käisime Mariliniga ta ema juures söömas. Sigahea kartulipudru ja kohv oli. Ta ema on üpris naljakas. Tal oli mingi vinge ööbikuvile. Kuigi ma samal ajal pasandasin, kuulsin, et ta võlus jah sellest õige hääle välja. Loomulikult oli tarvis heategu tähistada ja asi lõppes hommikuni peekris. Ma olen enda üle uhke (natukene). Kui on mingit tegevust, siis otseselt ei tunnegi seda roppu igatsust, mis Ellu järgi karjub. Kurat, ma just kujutasin ette ta lõhna ja tisse. Fakk it, kaissu tahaks. Õnneks varsti saab.

P.S Pühapäeval vist uuesti, siis teen lontudest fotosüüdistusi ka.

Sest nagu mulle öeldi, kui sul sündmuse kohta pilti pole, pole midagi olnud. Näed sa siis, iga päev saan targemaks.

Projekt 13 on lõpusirgel!

Leidsin jälle oma blogi üles. Nimelt mu tsikliprojekt hakkab lõpuks valmis saama. ainult aastakese võttis.
Veel nati värvi ja korras. Nüüd laupäeval uurisime asja sisemust ka. Sigapõnev.

Nüüd ainult mask ära oodata ja kui õnneks läheb, siis saan juulis ka load Siis jätan õhtused õlled ikka pikaks ajaks vahele. Nüüd tuleb aga koolinädal üle elada ja reedet oodata. Nädalavahetusel võite mind leida ühest Suure-Jaani talust, sest tulemas on Wild Weekend. Lõpuks ometi ka minu masti üritus. Seniks jällenägemiseni.
P.S Loodan, et mu jutukus lähiajal suureneb.

Megakass

Täiesti perses, mis mul viga on? Täna päeval oli selline meeltesegadus. Analüüsisin natuke ennast ja mind ümbritsevat. Tulemus oli üsna huvitav. Ma vihkan oma dead end töökohta, ma vihkan ühistransporti, ma vihkan maja ette sitta loopivaid venelasi, ma vihkan lasnamäge, ma vihkan narkareid, ma vihkan osa pereliikmetest, ma vihkan ennast, et ma ei tee olukorra parandamiseks midagi. Kõik peavad mind tubliks ja töökaks. Reaalsus: ma olen laisk, lohakas räpane, kõht ripub üle püksiääre jne. Viimasel ajal on peal täielik tüdimus, kõigest. Mulle ei paku mingit rahuldust kokkamine, toidu maitse, seks ja lihtsad asjad, mille üle ennem õnnelik olin. Ma pole juba pool aastat ühtegi raamatut lugenud. Varem sai ikka õhe raamatu kuus loetud ja ma olin õnnelik selle üle. Ainuke asi, mis hetkel ellu niiöelda kicki veel annab, on kärakas. Mulle meeldib olla meeldivalt vindine ja üle selle. Siis ma olen õnnelik. Ma naeran, olen lõbus, tunnen end rahulolevana. Purjus peaga ei aja mind inimesed närvi. Täna leppisin Elluga kokku, et näeme teineteist harvem. Äkki on sellest kasu. Ta vist hoolib minust kõige rohkem. Ma hoolin temast ka, seepärast ma ei tahagi teda endaga kaasa tirida. Ma jään igatsema tema naeru, nuusutamist ja tisse. Me pole lahku läinud, ärge saage valesti aru. Lihtsalt mul on vaja ruumi, et pea korda saada. Aaarrgghh, ma tahaks lihtsalt paar päeva metsas hulkuda ja ajule restardi teha.