Megakass

Täiesti perses, mis mul viga on? Täna päeval oli selline meeltesegadus. Analüüsisin natuke ennast ja mind ümbritsevat. Tulemus oli üsna huvitav. Ma vihkan oma dead end töökohta, ma vihkan ühistransporti, ma vihkan maja ette sitta loopivaid venelasi, ma vihkan lasnamäge, ma vihkan narkareid, ma vihkan osa pereliikmetest, ma vihkan ennast, et ma ei tee olukorra parandamiseks midagi. Kõik peavad mind tubliks ja töökaks. Reaalsus: ma olen laisk, lohakas räpane, kõht ripub üle püksiääre jne. Viimasel ajal on peal täielik tüdimus, kõigest. Mulle ei paku mingit rahuldust kokkamine, toidu maitse, seks ja lihtsad asjad, mille üle ennem õnnelik olin. Ma pole juba pool aastat ühtegi raamatut lugenud. Varem sai ikka õhe raamatu kuus loetud ja ma olin õnnelik selle üle. Ainuke asi, mis hetkel ellu niiöelda kicki veel annab, on kärakas. Mulle meeldib olla meeldivalt vindine ja üle selle. Siis ma olen õnnelik. Ma naeran, olen lõbus, tunnen end rahulolevana. Purjus peaga ei aja mind inimesed närvi. Täna leppisin Elluga kokku, et näeme teineteist harvem. Äkki on sellest kasu. Ta vist hoolib minust kõige rohkem. Ma hoolin temast ka, seepärast ma ei tahagi teda endaga kaasa tirida. Ma jään igatsema tema naeru, nuusutamist ja tisse. Me pole lahku läinud, ärge saage valesti aru. Lihtsalt mul on vaja ruumi, et pea korda saada. Aaarrgghh, ma tahaks lihtsalt paar päeva metsas hulkuda ja ajule restardi teha.